Sain pidurid korda. Oli alles mahtra. Kõigepealt oli keiss selline, et kui olin kõik niplid maha keeranud, siis sealt ei tulnud välja mitte midagi. Samas oli purk ilusti õli täis. Mõtlesin siis, et ju on vale purk, aga Joosep käis telefonis peale kui uni, et on õige ja on õige no ja siis natuke vihastasin ja lükkasin kompressori otse purki. Eks ta nati mõtlematu tegu oli, sest kõigepealt lendas kõik selle vedel sisu laiali ja enamasti mulle pähe loomulikult. Altpoolt ei juhtunud midagi. Pani pead kratsima. Pärast seda olid käed ka õlised
Siis otsisin viimases hädas üles miski vaakumpumba ja hakkasin igat toru eraldi tühjaks tõmbama. Asi hakkas just hästi arenema kui pump oma viimase lätaka ära köhis ja tossama hakkas. Aga niipalju oli siiski kasu, et miski liikumise tegi süsteem ikkagi ära.
Edasi oli asi juba lihtsam. Lõpuks kulus süsteemi puhtaks saamiseks umbestäpselt liiter PSK-d. See esimene mögin, mis torudest välja purtsatama hakkas, meenutas kõige rohkem sellist seepiatoonides mustvalget filmi tulnukate spermast. Seda oli uskumatult palju ja see moodustas ratta sisepinale rõlgelt haisva tiheda känkra; aga siis asendus see normaalse PSK-ga.
Pärast õhutamist läksin loomulikult külateedele masinat testima. Ühe poolekilomeetrise sirge peal sain nibin-nabin 110 km/h sisse; suunurgad oleks võinud muidugi kukla kohal kokku siduda. Krt vägev oli. Masinale panin muidugi siis ka pasliku nime - Lennuk.
Ega nüüd ei olegi muud väga kui et kässar paremini toimima, nati mootorit veel putitada ja siis ülevaatusele.
von Zapp ehk Sapi-Vana.