Täna oli tore päev jälle. Alguses muidugi ei olnud tore, sest see lukk, millega suletud garaažiukse taga minu sapikas seisab, osutus talve poolt avamatuks disainituks. Eks siis pea sulailma ootama...
Aga siis läks paremaks. Meil siin tuli lammutusse tõeline haruldus - vana MAZ. Üldiselt läksid need masinad juba 10 aastat tagasi oma sünnimaale - sulatusahju - see isend aga jäi tulelõõmast puutumatuks, kuna ta oli end rooste ja tonnaažiga garaažide kõrvale maasse ankurdanud. Eilse päeva sündmus oligi selle ürgse rekka veokiosa remondihalli toimetamine, mis võttis nii mehed, MTZ-i kui ka telfri üsna võhmale.
Täna siis alustati demontaažiga. Kuna olin spetsiaalselt kohale tulnud, siis õnnestus mul omale tekitada minu jaoks MAZi kõige väärtuslikumad osad - logo ja salongisoojendusradiaatorid.
Nüüd on siis vaikselt soojenduse jaoks suur jagu asju juba olemas - on ette klaasi alla sooja puhuma hakkav ventikaga soojendusradikas ja on kaks MAZi radikat, mis läheavd salongi vabalt hingama. Torustikuks vajaminev hakkab samuti vaikselt tekkima. Ainus mida ei ole - see on veepump. Katsetasin prooviks kütusepumbaga, kuid see õigustas end ainult külma vedeliku edasitransportimisel. Mida pump ütles igaks juhuks kuumaks lastud vee edasitoimetamisel, seda trükisõna ei kannata.
Igal juhul soojustus tuleb niisugune, et MAZi radikad lähevad tagaistme alusraami pleki külge ning soe hakkab juhi ja kõrvalistuja selja tagant üles tõusma. Peaks andma ideaalse konvektsiooni. Paraku tähendab se, et tagaiste kui nähtus peab leidma endale teise rakenduse... võibolla teen sellest aiadiivani. Tagaistme asemele tuleb siis musta kunstnahaga ülelöödud plate koos sinna külgekruvitud kõlarikastidega.
Ning MAZi logo panen ilmselt masinale ette. Meil siin on üks linnapea või miski muu kõrge ametnik, kes poosetab oma vana Volgaga, no et põder ja puha. Mõtlesin, et kui oma masina ükskord nii kaugele saan, siis hakkan tema auto kõrvale parkima. Et siis nagu piison paneks põdrale ära või nii

von Zapp ehk Sapi-Vana.