Postitas Sapi-Vana » Neljapäev Nov 20, 2008 4:46 pm
Vastaval masinal (tuuletaskutega seebikarp) on lugulaul üsna pikk. Kui masin 6.märtsil 1974 tehasest välja sõitis (lükati?), siis selle omanikuks sai minu ema ristiema, kes pidas raamatupidaja ametit. Kahjuks läks ta oma harrastuse nahka selles mõttes, et temast sai selline vanur, kes mitte midagi ära ei visanud (bilanss oli kogu aeg positiivne). Kui siis lõpuks juhtus nii, et ta siit ilmast läks, siis kaasnes sellega kogu krempli pärandumine meile. Kolmekorruseline maja ja pirakas aed. Maja nõudis kohest kapitaalremonti (kolme aasta jooksul sai alumised 6 palgiringi kivi vastu vahetatud, vundament taasloodud, põrandad pandud, ahjud sisse jne jne jne) ja aia puhastamine kestis lõppkokkuvõtteks umbes 2 aastat. Aia puhastamine käis nii, et rühmasime terve päeva selle nimel, et heal juhul paar ruutmeetrit puhtaks (või vähemalt arusaadavaks) muuta. Asja tegi ilgeks pidevalt kohalolevad umbes 80 näljast kassi, kes kogu aeg kräunusid ja igalt poolt kraesse kargasid.
Suure puhastuse käigus tegime umbes kolme kuu pärast avastuse, et aia keskel on mingi kuur. Kui ukseni jõudsime ja selle lahti kaevasime, siis selgus, et selle sees on lagunevate ilguste tihedus umbes 7 korda suurem kui aias. Uks läks kinni ja jäi kinni peaaegu et esimese aasta lõpuni, sest kogu energia võttis aed (millest paistis olevat võimalik jagu saada) ning maja, mille remont arenes üsna jõudsalt.
Lõpuks, kui vastavaid arveid üle vaatasime, selgus tõsiasi, et olime sellelt krundilt ära viinud 76 suurt Ragn Sellsi kuhjaga täis konteinerit. Kuipalju sellele lisandus põletamisega kaotatu, ei oska arvatagi.
Teise aasta keskel jõudis siis kord ka selle kuuri järele. Seal oli muidugi lademeis vanu ajalehti, katkisi aknaklaase, bambusest suusakeppe ja mädanevaid riideid - kõik muidugi kassi****a tihedalt täis. Hakkasime siis seda jubedust otsast põletama ja korraga selgus, et selle sodi sees on midagi suurt kaetud veel eraldi riidega. Umbes nädal pärast pidevat krematooriumit (meil olid siis uskumatult kannatlikud naabrid) muutus võimalikuks see rogusk lahti kiskuda ja selle alt tuli välja tellistel seisev sapakas.
Siis hakkasid imed toimuma. Kõigepealt tuli välja, et see auto oli imeliselt puhas (pealt muidugi tolmune), teiseks imeks oli asjaolu, et pärast bensiini sissevalamist ja aku teisaldamist läks masin esimesest pöördest ka käima. Kuna tema endine omanik oli sündinud raamatupidaja, siis oli salongis ka auto kohta käiv päevik. Viimase sissekandena oli seal kirjas "14.20 - 15.10 - poeskäik". Kilometraaž päevikus klappis numbripealt armatuuri näiduga. Viimase sõidu kuupäev oli tollest hetkest arvates 16 aastat tagasi.
Umbes 2 nädalat igaks juhuks putitamist (valdavalt minu onu töö) viis nii kaugele, et masin läbis ülevaatuse ilma ainsagi probleemita.
Seejärel algas selle masina jaoks ajajärk, mis oli kindlasti hirmsaim selle masina elus - paarutamiste ajastu minu all. Sai rallitatud siin ja seal, isegi Emajõge forsseeritud ja seda kõike nullremondiga. Hämmastav masin kui nüüd järele mõelda.
Siis jäi sapikas tänu elukohavahetusele jälle väga pikaks ajaks seisma. Sai omale isegi teine auto võetud, sest usk sapika elujõudu vahepeal lihtsalt kadus.
Selle aasta oktoobris tuli aga sõnum, et garaaž, kus masin seisis, läheb müüki ja et paluks siis pind vabastada. Sai siis kohale mindud ja muidugi oli kõigepealt mõtteis Kuusakoski ja kõik muu selline. Aga masin läks jälle partsupealt käima ja pärast seda oli selge, et Juulast tuleb jälle eluloom teha. Sai siis teda natuke putitatud ja siis uude elukohta ära toodud. Tuli vanake täitsa omil jalul, ainult et perioodiliselt tahtis maha surra.
Nüüd on siis paljuski tänu Jossu õpetustele ja töökojast leitud venekeelsele manuaalile masin nii korras, et kui krt lumi ei oleks maha sadanud, siis oleks juba see nädal ka ülevaatust proovinud. Hiljuti külavaheteedel sain masinast isegi 110 km/h kätte. Rohkem sellist julgustükki ei proovi.
_________________________
Mõtted on sellised, et peaks ikkagi tahapoole vähemalt 14" veljed alla saama. Kui treipinki läheb 15" velg, siis proovin seda. Et lõikan siseava sapikatrumli jaoks parajaks, Passati amordid/vedrud lähevad alla (sobivad muuseas) ja siis saab ehk sellise masina, mille ratastel ühe ringi veoteekond võimaldab sada kilomeetrit heal juhul ka kuue liitriga maha sõita.
Vähemalt Passatil selline trikk suvevelgedega langetas saja liitri bensukulu peaaegu 5,5 liitri peale. Siis sai mõistagi vahetatud kogu jooks. Aga talverehvid olid vastavas mõõdus nii sigakallid, et talveks tuli vana süsteemi peale tagasi minna.
Viimati muutis
Sapi-Vana, Esmaspäev Okt 11, 2010 7:50 pm, muudetud 2 korda kokku.
von Zapp ehk Sapi-Vana.