Motif ZAZ 968M 1980a

[motif]

Pärast kolmeaastast sapaka omamist oleks aeg ka enda autost mõnda kirjutada. Auto kohta kuulsin 2005 varakevadel vanaemalt. Tema sõbranna mehel pidavat see garaažis juba 90ndate algusest saati vedelema. Vanamees ise sellega palju sõitnud polnud. Kuulus see tema isale ja ka veneaegsed dokumendid olid tema isa nimega. Kuna vanal mehel endal haiged jalad ja info, et mina võiksin autost huvitatud olla (tol hetkel omasin 965-e – või mis sellest minu kätte jõudes alles oli) siis oli nõus selle mulle ära müüma. Käisin kohapeal kaemas (auto asus tema maakodus Rakvere lähedal), pakkusin 1000 krooni. Vana NNN-mehena (nalja-, napsu- ja naisemehena) oli ta kiiresti nõus hulga väiksema kompensatsiooni - “teravaga”, mis mul Laua viina näol niikuinii kaasas oli. No-nii, olgu pealegi, pika vastupunnimise peale sai veel 500 krooni ka talle pihku surutud. Tulemuseks oli kaks õnnelikku inimest!

Esimeseks ülesandeks sai auto garaažist kättesaamine. Garaaž oli muldpõrandaga, mille peal kaks laia prussi, pealegi oli garaaži sissesõit kaldega, mis kokkuvõttes muutis auto väljalükkamise 2-mehe jõuga võimatuks. Prusside sisse olid auto rattad ajaga muidugi mõnusad augud mädandanud. Nii see auto pärast sümboolset omanikuvahetust sinna garaaži jäigi.

Mõned nädalad hiljem laekusin jälle bussiga Tallinnast Rakvere kanti, sugulase Sergei abiga (minul transport puudus) sai linnast uus aku ostetud ja juba varem varutud tutikad rehvid velgedele aetud. Lisaks said peale uued küünlad ja küünlajuhtmed. Ja juba varsti tegin külavaheteel oma esimese kilomeetri.

Tõsisemad probleemid algasid ARK-is, kus inimestele ei meeldinud paberimajandus mis meil kaasas oli. Segased omandisuhted põhjustasid kuuajalise viivituse ümberregistreerimisel. Auto oli koos muu varaga pärandatud ühele teisele isikule, kes paraku elas Võrus. Tema oli aga pärandusest loobunud ning auto müüja oligi õigusjärgne pärija. ARK-ile oli seda aga päris raske selgitada. Õnneks oli Võrus elav sugulane vastutulelik ning saatis oma volituse kirjalikult (kaks korda, kuna esimene ARK-ile ei sobinud). Viimaks siiski kõik laabus ja auto oli minu nimel, minul aga taskus numbrimärgid 087AVA.

Suve hakul õnnestus auto käru peal Tartusse toimetada, kus konutas viimaseid päevi minu 965 (Jah, müüsin 965 et 968-le ruumi teha – miks – see on juba pikem jutt). Kripeldama jäi see, et transpordi ajal sai auto kere kahjustada. Niisiis lisandusid suvisele “jooksvale” autoremondile ka keretööd.

August 2005. Esimese asjana sai välja vahetatud enamus pidurisilindreid, mis olid kinni roostetanud. Pluss mõned piduritorud ning peapump. Selle töö ja muu nipet-näpet peale kulus minul kui võhikul peaaegu nädal, lisaks keretööd. Kuna puhkus sai sellega otsa, siis tuli auto jätta sellisena nagu ta oli. Viimase asjatoimetusena käisin veel tuttava juures ülevaatuspunktis autot kontrollimas, esimesed pidurid jäid nõrgaks, pealegi olid heitgaasid (HC) 4,7 korda üle normi! Pärast tühikäigu reguleerimist 2,5 korda (kuna auto oli tol hetkel 25 aastat vana siis veel heitgaase kontrolliti). Lisaks sellele oli rooliloks liiga suur ning üks esituli põles nõrgalt. Soovitati ka pahtlikohad üle värvida, et oleks viisakam. Selleks korraks aga oli aeg otsas ja tuli jälle Tallinnasse tööle asuda.

Nädalavahetustel käisin Tartus keretöid teostamas, samal ajal otsisin Tallinnas sobivat värvi ning Tartust värvijat. Otsustasin terve auto üle värvida, värvivalik väga keeruline ei olnud – üritasin leida võimalikult lähedast värvi originaalile.

2006 hilistalveks oli leitud nii värvija, kui ka värv ise (DuPonti valikust “Oriental Red” – Hyundailt). Kahtlus oli, et kas toon on ikka õige, kuna soovisin võimalikult originaalilähedast. Heledaim metallik-punane on tagantjärele mõeldes õigeim valik.

Järgmised suved (2006-2008) möödusid vaikselt. Igasuvisest puhkusest olen eraldanud nädala sapaka jaoks, rohkem kahjuks aega pole, kuna resideerin Tallinnas.

Vahepeal olen teinud uued genekajuhtmed, vahetanud/puhastanud nipet-näpet osi ning selle käigus paratamult ka masinat natuke tundma õppinud. Sõitnud olen sellega vähe, aga garaazis veedetud aeg on osa minu igasuvisest puhkusest. Sõitmise rõõm pole väga palju suurem rõõm kui remontimise oma J. Ülevaatus puudub tänase päevani ning sellega pole mul ka kuhugi kiiret.

Auto on muidu sõidukorras aga vahetamist vajaksid kõik puksid, puhastamist karburaator. Puudu on paar iluliistu ning bensiinivõtutoru (filter läbi) vajaks asendust.

Enne talve õnnestub kindlasti ka mõned pildid teha olemasolevast.

[hellhoose]

pane jah pilti ka!! pärast nii pikka ja üksikasjalikku juttu tahaks pilte ka näha!!!:):):):)