Postitas metsamees » Teisipäev Aug 23, 2011 10:37 pm
Olgu, nüüd siis vist on paras aeg see hummeri lugu siia ära kirja panna.
Tulin mina nädal tagasi pühapäeval maalt. Sapikas sõitis ilma igasuguste tõrgeteta ja Maaritsa-Tartu ots läks suhteliselt ruttu. Lõunakeskuse eest mööda sõites nägin et seal seisab üks suht pikaks venitatud esimese seeria hummer üles tõstetud kapotiga ja seltskond remontijaid ümberringi. Natuke tiirutasin linnapeal ja veidi hiljem juhtusin jälle Lõunakeskusest mööda sõitma- hummer ikka sama koha peal.
No ei olnud võimalik lihtsalt teist korda mööda sõita , lihtsalt OLI VAJA minna asja tegema.
Hummeri ette otsa juurde oli 2 autot aetud, neilt mõlema aku pealt krokodillid hummeri akude külge veetud, 1 tegelane pikutas hummeri all ja ülejäänud kamp siis oli nagu peenematel operatsioonidel ikka nõu ja asjade kätte ulatamisega abiks. Üldiselt suhteliselt pädev seltskond. Nende käest kuulsin et see konkreetne jänkide kergemaks tankiks mõeldud eksemplar oli omale 22 istekohta saanud (ma jäin tasapisi mõtlema et ei tea palju neid lõõtsaga ikarusis olla võiks), lisaks kuulsin et nõrgimaks lüliks oli osutunud starter. Järgmine plaan oli starterit ravida paari täpselt doseeritud kuvaldameetri jõuga. Nagu kõigil hästi varustatud tehnoabi zaz-idel oli ka mul kohe laenuks pakkuda üks korralik enamvähem kilone haamer. Hea plaan, aga kopsimisest kuigipalju abi ei olnud.
Umbes samal ajal suutsin ma oma asjatundmatuses välja käia plaani et kurat selle starteriga, rahvast on, lükkame käima. Hea veel et hummerilt käima väntamise akuku otsima ei hakanud. Sapikamehe värk noh, ei tule ju esimese pauguga selle pealegi et viimased enamvähem pool sajandit on Suure Lombi taga ju selliseid autosid tehtud millelt üks pedaal puudu ja käigukangiga ka hoopis vähem vehkimist kui sapikal on. Ühesõnaga kapitalistlik rämps: raske kui vana kurat, tõenäoliselt poleks liigutadagi jõudnud, ei vända auku, ei siduripedaali ja lõppkokkuvõttes oleks automaatkäigukastiga käima lükkamine enamvähem sama tulu toov olnud kui druzbat kettipidi mööda trepi käsipuud käima joosta üritada.
Järgmine mõte oli juba asjalikum. Otsisin oma piiritutest varudest välja testri ja ulatasin auto all pikutavale seltsimehele et näe, vaata kas tõmbreleele üldse mingit särtsu peale tuleb kui võtit keeratakse. Auto alt tuli vaikset vandumist et kurat ühelegi klemmile ligi ei pääse ja midagi näha kah pole, starter nii lolli koha peal. Käsikaudu kobades sattus testri juhe kuidagi õige koha peale ja mootor tegi jõnksaka. Hurraa ! starter tegelikult korras, hoopis juhtimisega mingi jama. Mingi hetk pugesin ma ise ka hummeri alla, iga päev ju sellist võimalust ei avane.
Läbi ime õnnestus mul mingi juhtmejupp uuesti õigesse kohta surada niiet starter jälle ringi käis. Hummer sai käima ja mina pugesin sealt põhja alt välja. Kõik muu ilus aga käed olin nii neetult õliseks mökerdanud et isegi sapika kallal nõuab sellise staadiumi saavutamine tugevat fantaasiat.
Kuidagi tulid meelde ühe aastaid ameeriklastega sõitnud sõbra ütlused et ameerika autod ei leki õli, nad märgistavad territooriumi ja et kuni tagasillast õli tilgub on kõik hästi. Jama on siis kui enam ei tilgu, siis on differ kuival. Igatahes ma küll palusin kätepesuvahendit aga selle puudumisel pidin ikka jälle oma varudest bensiini ja rullipealt sinist paberit kasutama. Hea kui ikka kõik kaasas on.
Ausaltöeldes ei teagi kohe mis viimasel ajal autodega juhtnud on. Mõned päevad varem leidsin ringtee pealt ühe koolenud halli anduriga mitsu mille vähe paremasse kohta sapikaga ära lohistasime, see lugu siis hummerist, samal päeval vast veerand tundi hiljem vilgutas rõõmsalt Luunini-Riia ristipeal ohutulesid üks passat mille ma ristmikult ära lükata aitasin(käigukasti viga). Kohati tundub küll et kõige kindlam on liikuda tööriistu maast laeni täis sapikaga. Mõnikord küll väikeste viivitustega, aga siiski praktiliselt alati jõuab sihtkohta. Igasugu ameerika, euroopa ja pilusilmade mitukümmend aastat uuemad autod võivad ikka kordades rohkem käru keerata.