Tänane kuupäev Kolmapäev Dets 11, 2019 3:49 pm
Muuda fondi suurust
Sapikaklubi Sapikahuvilsed kohtuvad siin!

Õpetused

Värvidest

Asjalikud näpunäited.

Värvidest

PostitusPostitas Sapi-Vana » Laupäev Apr 24, 2010 10:24 pm

Sissejuhatuseks

Poodides on meil müügil palju erinevaid värve, kõik mõeldud mingisuguse aluspinna jaoks. Osasid neist võib kokku ka segada, osasid ei tohi. Enamasti meil müüdavad metallivärvid ei ole autovärvid ja enamaltjaolt ei ole seda ka need värvid, mida autovärvide nime all müüakse. Kurb aga tõde.

Autovärv eeldab nimelt mõningaid spetsiifilisi lisaomadusi, mida paraku tavavärvide kokkusegamisel ei arvestata. Mis need eeldused on siis?

1) Kelmemoodustaja keemiline mittepööratavus. Kelme on see osa värvist, mis seob värvi aluspinnale, tõmbab selle pingule, annab kõik värvi põhiomadused välja arvatud toon ja eriefektid. Kui kelme on pöörduv, siis meie tänavatel leiduvatest lahustitest enamik teeb oma töö ära. Näiteks kui kelme on tundlik lakibensiinile, siis mis te arvate, mida ta teeb kui teie auto kerele pritsub teekattelt sinna tilkunud bensiini, olgugi et see on nagu osaliselt veega segunenud?

2) Kelmemoodustaja jäikus. Mida jäigem kelme, seda kindlam.

3) Kelmemoodustaja jääkelastsus. See on nüüd see elastsus, mis jääb kuivanud kelmesse alles. 10 cm pikk kelme montrollriba peab 2mm painduma kummagis suunas ja 0.2mm venima või kahanema. Põhjus lihtne - keremetall paisub ja kahaneb temperatuurist sõltuvalt ja kelme peab seda reserviga jälgima. Kuna see asi on eelmise punkti jäikusega keemilises vastuolus, siis elastsusmäär aetakse paika selleks ette nähtud kruntvärviga. Seega - ei olegi ükskõik, millist kruntvärvi millise kattevärvi puhul kasutada...

4) Kelme moodustumise maksimaalne ühtlus. Kelme peab moodustuma kõikjal värvis samaaegselt, nii välditakse värvkatte allavalgumist. Efekti keemiline nimi on tiksotroopia. Samuti peab selle moodustumise ajal tekkima tugev seos aluspinnaga. Siin väike vihje - kui sildil on kirjas, et värv kõlbab ka klaasi jaoks, siis tema kelme moodustab kruntvärvil piisavalt tugeva seose. Klaas nimelt on kelme jaoks selline eriti vastik materjal - ei ole nagu eriti kusagilt kinni haarata. Kelme moodustumise ühtlus aetakse reeglina paika lahustite abil... mis paraku on kõik mürgised ja tuleohtlikud.

5) Värvi maksimaalne katvus. Autovärvile meeldib kui tema kelme moodustab üks monoliitne kiht mitte mitu teineteise järel pealekantut. Seega õhukese kelmega värvid just sellepärast ei pruugi nii head tulemust anda, sest nende kihid elavad kõik oma veidi individuaalset elu. Maksimaalse katvusega tuleb ka täiendav roostekindlus, sest hapnikuaatomil on ühest paksust kihist raskem läbi pugeda kui mitmest õhukesest.

Seega - autovärv on üks nõks eriline värv, sest temaga kaetakse objekti, mis sõna otseses mõttes ei püsi paigal.

_____________________________

Värvi nakkest.

Värvi nakkuvuse ehk pinnale kleepuvuse paneb paika pinna struktuur ja hügroskoopsus. Struktuur selles mõttes, et kui aluspind on krobelisem, siis värvimolekulid saavad ruumiliselt erinevalt pinnast kinni võtta ning selle kaudu tekib täiendav seose füüsikaline tugevus.

Hügroskoopsus näitab kuivõrd iga pind või materjal tõrjub või armastab vett. Füüsikaliselt tähendab see sisuliselt molekulaarset polaarsust ning kuna seos värvide ja pinna vahel tekib ioonne, siis põhimõtteliselt tähendab see, et molekulid nagu magnetid haaravad aluspinnast. Ning nüüd need hügroskoopianäitajad määravad selle pinna ulatuse, mille kaudu seos moodustub.

Kui hügroskoopia tasandil värvikelmed omavahel ei klapi, siis seda "magnetilist sobivat pinda" iga molekuli jaoks jääb väheseks ning seos lihtsalt jääb nõrk. Või seost ei tekigi. Viimasel juhul on siis tulemuseks kas mahakooruv värv või sedavõrd rikutud kelmed, et appi tuleb võtta föön ja pahtlilabidas või ka lausa liivaprits.

Põhimõtteliselt on hügroskoopiline ideaal selline, kus pealekantavad molekulid 50% haakuvad + ja - süsteemis üksteisega (nagu üksteise küljes reas kinnituvad magnetid) ja piirpindade molekulide 50% kinnirabak läheb aluspinnale. Kuna pinnad ja värvid on erinevad, siis siin on abiks aluskrundid. Aluskrundi peamine mõte ongi tihti pinna hügroskoopiline eeltöötlus.

Oletame, et värvid auto polüuretaanvärviga. Uretaani hügroskoopilised näitajad on sellised, et seda värvi otse metallile kandes nake kannatab. Mis peaks siis nüüd tegema? Aga nii:
a) happekrunt alla,
b) uretaankrunt peale,
c) uretaankattevärv kõige peale.

Otse happekrundile kandmiseks ei ole ühegi kattevärvi hügroskoopilised näitajad piisavalt head. Tähendab - seos tekib küll ja täitsa tugev, aga vastava aluskrundiga saaks selle seose veel oluliselt vägevama teha.

_____________________________

Nüüd siis nõks igast värvitüübist.

Värvide jaotus käib kelmemoodustaja kaudu ning neid on põhimõtteliselt 2 jaotust: pöörduvad ja mittepöörduvad värvid. Nende erinevus seisneb siis selles, et pöörduv värv jääb alatiseks keemiliselt mõjutatavaks, seega ka rikutavaks. Kuid see ei tähenda veel, et need oleksid kehvad värvid - lihtsalt auo juures nad eeldavad lisatoiminguid.

Nii pöödruvate kui mittepöörduvate värvide seas saab omakorda teha alajaotuse selle kaudu, mis molekul see vastav kelmemoodustaja on. Ja siin on nüüd 3 jaotust, mille ma lihtsuse huvides toon teile sellise:

1) Looduslikud kelmed,
2) Poollooduslikud kelmed ehk sünteetilised kelmed,
3) 100% tehislikud kelmed.

Nende kelmete hügroskoopilised tegurid hakkavad nüüd omavahel erinema... sõltuvalt molekulide päritolust ja ehitusest. Võite uskuda või mitte, aga keemiliste molekulide juures on molekulaarne evolutsioon käinud täpselt sama analoogilist rada nagu seda ka bioevolutsioonis. Seega, kui inimese genoomis on säilinud arhetüüpse genoomi fragmente (mis näiteks tähendab, et inimese DNA-st võib vabalt leida samu osi, mida omal ajal kandis ka brontosaurus - sest brontosaurusel ja nendel tegelastel, kes hiljem arenedes andsid imetajad ja ka inimese olid mingil hetkel ühine esivanem), siis orgaanilistes molekulides on ka sedasi, et arhetüüpsemad molekuli osad on neil samad, erinevad on vaid need radikaalid, mis on tekkinud hiljem.

Looduslikud kelmed saab lugeda värvide juures arhetüüpseteks, sünteetilised sellisteks, kus molekulis on seda arhetüüpset osa rohkelt sees, kuid on juures ka täiesti uusi radikaale või struktuure ja tehislikud kelmed on sellised, kus arhetüüpset osa praktiliselt ei leidugi ning kus struktuur on sageli molekulaarsest arengust lähtudes ainulaadne. Seega on ka selle ainulaadse molekuli hügroskoopia ainulaadne. Ainulaadsete asjade üks eripära on aga paraku see, et neile on väga raske vastet leida.

See tähendab, et omavahelist segamist ja pealekandmist võimaldavad need värvid, mis on kas arhetüüpsed või sünteetilised. Seega - võib omavahel vabalt kokku segada kõiki õlivärve ja võib silma pilgutamata glüftaal-, pentaftaal- või akrüülvärvile lisada õlivärvi kelmet - linaõli. Sellega antakse vastavale sünteetilisele värvile pöördumatud omadused. Aga nitriovärv ei kõlba keemiliselt eriti millegagi, sest nitrovärvi kelme moodustab lämmastikhape koos kolloksüliiniga ning kolloksüliin on 100% tehislik molekul.

Õlivärv on siis see keemiliselt kõige "ürgsem" värv, mille kelme moodustab mingisugune taimne õli või loomne rasv (kalarasv). Tema peamine eelis on kelme paksus ja mittepööratavus. Puuduseks on värvi pehmus. Samuti tasub teada, et õlivärv kuivab umbes 72 tundi. Varem on värv pealtpoolt juba kõva, aga aluspinnalt on ta veel poolvedel. Seega kui on soov auto värvida õlivärviga (suure koguse saab odavalt kätte), siis tuleks investeerida ka kõvendisse, mis siis välise pinna kenasti kõvaks ajab. Õlivärvi võib lakkida kõigi lakkidega, mis ei ole nitrolakid. Siis paraku tuleb ka lakki kõvendit sisse segada. Kui see lakk muidugi ei ole uretaani, epoksiidi, formaldehüüdi või polüestri baasil. Viimased annavad paksu tugeva kattekihi.

Poolsünteetilised värvid on siis
a) glüftaalvärvid,
b) pentaftaalvärvid,
c) alküüdvärvid
d) ja veel mingid värvid.

Neid iseloomustab väga hea nake, tugev kelme ja kiire kuivamine. Puuduseks on kolm asjaolu:
a) peale saab lasta korraga vaid õhukese kihi,
b) värvikelme jääb pöörduvaks,
c) lahustid on mürgised ja väga tuleohtlikud.

Esimene puudujääk kõrvaldatakse paljude kihtide pealekandmisega, teine viga on lahendatav kõvendi lisamisega, kolmas probleem on lahendatav niiske vatimarlisidemega, kaitseprillidega ning sellega, et värvimise ajal läheduses tuld ei tee. Ka hõõguvast suitsuotsast aitab, et teatud lahustipihustatuse juures kõva kõmakas ära käiks. Uskuge mind - habet, kulme ja juukseid saab ka teistmoodi piirata.

Marliside peab sellepärast olema niiske, et kõik need lahustid on vees hästi lahustuvad. Kuivast maskist lähevad nad läbi.

Need värvid on siis ilma kõvendita juhtumil tundlikud tärpentinile, bensiinile... tegelikult enamusele orgaanilistele lahustitele.

Nitrovärvid on siis sellised, mille kelme moodustub kolloksüliini ja HNO3 koosmõjul. Plussid on ülimalt kiire kuivamine ja tugeva kelme teke, samuti hea nake. Miinused:
a) ei tohi teiste värvidega segada,
b) ei kannata paksu kihi pealekannet,
c) on väga mürgised, ka neurotoksilised,
d) kelme jääb pöörduvaks.

Seega ei ole siin midagi imestada, miks maalrid nõukogude ajal vägisi lõpuks peast lolliks läksid - kui OLI lakk, siis oli see nitrolakk... Mõistagi on ka nitrovärvi jaoks kõvendi olemas, seega kui masinat värvida suures ruumis või tõmbe all, siis ei tohiks ka probleeme tekkida.

Klassikalised autovärvid on:
1) polüuretaanvärvid,
2) polüestervärvid,
3) formaldehüüdvärvid ja
4) epoksiitvärvid.

Need värvid tekitavad pöördumatu kelme, katavad väga hästi, kuivavad kiiresti, kuivamise käigus kelme moodustub ühtlaselt ja nake on väga hea kui on õige krunt all. Nende värvide miinused on suhteliselt kallis hind ja nii lahustikomponendi kui ka kelmemolekulide ülimürgisus.

Polüuretaan muudab valgustruktuuri, seega saab rääkida aktiivsest kantserogeenist nii sissehingamisel kui nahale sattumisel. Silma sattununa on igavene kae garanteeritud. Polüestervärvid on selles suhtes lõbusamad, et seal on mürgine eelkõige lahusti, üsna neurotoksiline teine. Formaldehüüd viib inimese hauda kui teda on verre sattunud 30 promilli veremahu kohta. Formaldehüüd on ka peamine põhjus, miks puupiiritust joonud inimesel viimane pohmakas nägemata jääb - metanoolist tekkiv metanaal ehk formaldehüüd lõpetab elunatukese enne ära. Epoksiitide kohta on teada niipalju, et vedelas olekus on nad aktiivsed kantserogeenid ning et epoksiitaure mõistlik inimene sisse ei hinga.

Seega ei ole midagi imestada, miks autosid värvivad tehastes robotid selleks ette nähtud dehumaniseeritud ruumis.

Polüester- ja epoksiitvärvid tahavad kuivamisel kuuma ruumi saada, sest muidu tükib kelme tekkima ebaühtlaselt. Pärast kuivamist polüestervärvid tahavad poleerimist, epoksiitvärvid lihvimist ja poleerimist, aldehüüdvärv ja uretaanvärv ei taha eriti midagi saada.

Kõigi nende värvidega käib eraldi kaasas spetsiaalne kõvendi, mis segatakse värvi sisse vahetult enne pealekandmist.
________________________________________

Kõvenditest ka natu.

Vaat neid kõvendeid on igasuguseid. Üldiselt on kõvendi pakendil ilusti kirjas, mis millele sobib... aga ei tasu unustada siin ühte väikest lisategurit - kõvendi muudab kelme hügroskoopsust. Seega ei ole midagi teha, tuleb järgida proffide soovitusi enne värviprojekti käimalükkamist mingil proovipinnal eelnevalt testvärvimine ära teha.
Viimati muutis Sapi-Vana, Esmaspäev Apr 26, 2010 6:20 pm, muudetud 1 kord kokku.
von Zapp ehk Sapi-Vana.
Sapi-Vana
 
Postitusi: 745
Liitunud: Pühapäev Nov 02, 2008 8:30 pm

RE: Värvidest

PostitusPostitas Sapi-Vana » Esmaspäev Apr 26, 2010 6:40 pm

Siis veel - värvide pealekatmisel on sedasi, et pintsliga värvides VÕIB tekkida hapnikupidev kiht ühe värvikorraga, rulli kasutamisel tekib sama efekt kahe kihi korral.

Spreiga on lood hoopis huvitavad... Kui kasutada balloonispreid, siis selle juures tekib hapnikukindel kiht alles siis kui on 3 (kolm) kihti ülestikku lastud, värvipüstolit kasutades see VÕIB tekkida kahe kihi korral. Võib, aga ei pruugi. Kõik sõltub rakendatavast survest, surve ühtlusest, värvi vedelusest ja düüsiavast.

Nimelt nii sprei kui püstol ju puhuvad värvi pinnale. Düüsi lähedal on värviudu segu kõige optimaalsem, aga... aga selle aja sees, mil värv lendab läbi õhu eesmärgi poole, eraldub segust juba suur osa lahustit ja enne pinna puutumist on ühtlasest värviudu joast saanud ebaühtlaste piisakeste mass, mis nüüd suvaliselt plärtsatavad pinnale. Kuna kelme on selleks ajaks juba aktiveerunud, siis iga vastav piisake tõmmatakse pinnal pindpinevuse tõttu koomale. Selle koomaletõmbamise hetkel vabastatakse märgatav osa aluspinnast kattevärvist, sest see lihtsalt kistakse kokku. Järelikult - silmaga nähtav ühtlane kiht esimesel korral võib vabalt isegi 15% ulatuses sisaldada "tühje" auke. Kas need värvivabad augud järgmise värvimise ajal kõik täis pommitatakse, on juba puhtalt tõenäosusteooria teema.

Need, kes taolist kiiret lahuse muutumist ei usu, võiksid mõelda sellele, et toatemperatuuril saab keemiliselt aktiivsemates keskkondades toimuda vabalt 15 X 6,02 X 1000000000000000000000000 muutust sekundis. See number tuli siis temperatuuri erisus +10 kraadist Celsiuse skaala alusel korrutada Avogadro arvuga.

Seega... nagu kirjandus ütleb, peaks värvimine käima põhimõtteliselt nii:

1) kolm kihti happekrunti,
2) kolm kihti kattekrunti (kattevärvi hügroskoopiaga sobitumiseks),
3) kattevärvi niipalju kihte kui vaja.
4) lakikiht, kui vaja, aga siis kindlasti vähemalt 2 kihti.
_____________________________

Tundub kuidagi ülekohtuselt palju olevat? Noh... ma siin olen nüüd paar nädalat värviprojekte läbi viinud ja prooviks lasin kilele 4 kihti alküüdvärvi... Motipi alküüdspreid siis. Mikromeeriga mõõtes sain kihi kogupaksuseks pärast kile eraldamist 0,07 mm. Ei tundunud palju olevat...
Viimati muutis Sapi-Vana, Esmaspäev Apr 26, 2010 7:08 pm, muudetud 1 kord kokku.
von Zapp ehk Sapi-Vana.
Sapi-Vana
 
Postitusi: 745
Liitunud: Pühapäev Nov 02, 2008 8:30 pm

RE: Värvidest

PostitusPostitas Sapi-Vana » Kolmapäev Juun 16, 2010 8:59 pm

Täna nägin niisugust asja: kursuse praktilist lõputööd (mõlkis autoukse kaastamine, värvieeltööd ja värvimine) tegev õpilane vedeldas pentaftaalvärvi Pentaprim nitrolahustiga ning värvis selle seguga ukse üle. Uks oli eelnevalt krunditud Novakoriga ja sellele oli juba peale lastud paar kihti Pentaprimi värvi. Kuna ta tegi seda ise ja omaette, siis takistada ka ei jõudnud. Tulemus oli masendav. Pealelastud "värv" kakkus kogu allajääva värvi maha kuni krundini. Novakori krunt jäi alles. Tõsi, ei tea mis kvaliteedis.

Seega nitrolahusti absoluutselt ei klapi pentaftaalvärvidega. Samuti siis järelikult ka mitte glüftaalvärvidega, kuna need vaigud on omavahel väga sarnase keemiaga.
von Zapp ehk Sapi-Vana.
Sapi-Vana
 
Postitusi: 745
Liitunud: Pühapäev Nov 02, 2008 8:30 pm

Re: Värvidest

PostitusPostitas pooltelg4 » Esmaspäev Veebr 14, 2011 8:36 pm

Pentaprimi värvide lahustamiseks on ikka vana hea lakibensiin, ainus ja õige ning ei aja lahust tükki vms. nagu nitrolahusti. Nitroga võib lahustada akrüül-jms värve, aga mitte alküüdvärve. Aga nitrolahustiga lahjendatud punase alküüdemailiga lasin ma üle paar sapika detaili ja all oli krunt(Novakor , kui ma ei eksi), ja ei mullitanud lahti. Võibolla vedamine lihtsalt. :) väga ilus sai pind.

Aga peaks rääkima ka värvimise tehnoloogiatest. Igatahes, värvimiseks ei sobi tavaline kompressor ilma veefiltriteta. Tänu sellisele seadmestikule rikkusin ma 50% oma auto värvist ära. MIKS? Kuna mul polnud veefiltrit vahel, jäid värvi alla peened veepiisad. Suvel polnud midagi näha, värv oli võrratult ilus ja sile. Talvel, kui temperatuur väljas langes alla 0 kraadi, mullitas värv ülese. Algul ma ei mõistnud, miks nii juhtus. Siis viisin auto sooja garaazi, lasin natuke seista ja lõhkusin ühe 0.05ruutmillimeetrise mullikese ära. Välja tuli mesilinnunokatäis vett :0
Nüüd aitab ainult korralik vesilihv, kõike värvi maha võtma ei pea. Õnneks kruntisin veefiltriga, rikutud on ainult kattevärv... ^^
Pilt
Pilt
pooltelg4
 
Postitusi: 684
Liitunud: Esmaspäev Aug 18, 2008 9:47 am
Asukoht: Abja-Paluoja / Viljandi

Re: Värvidest

PostitusPostitas sapikalist » Esmaspäev Mär 28, 2011 4:46 pm

Aga kas keegi teist oskab ka mingisuguse umbkaudse hinna öelda?Et oleks mingigi ettekujutus kere tööde maksumusest.
Sapikad on kui mootorrattad ainult et katuse ja nelja rattaga.
zaz 968A
sapikalist
 
Postitusi: 147
Liitunud: Neljapäev Okt 28, 2010 1:29 pm

Re: Värvidest

PostitusPostitas Nongrata » Esmaspäev Mär 28, 2011 5:24 pm

Värvisin just erinevaid detaile autovärviga.
Happekrunt 1,5l umbes 30€,
akrüültäitekrunt 1l umbes 11€,
akrüülkattevärv 1,5l umbes 15€.
Kõik kahe komponentsed.
Nongrata
 
Postitusi: 213
Liitunud: Neljapäev Okt 21, 2010 2:50 pm

Re: Värvidest

PostitusPostitas sapikalist » Esmaspäev Mär 28, 2011 5:38 pm

No siis õnneks kõige hullem polegi :D
Tänud!
Sapikad on kui mootorrattad ainult et katuse ja nelja rattaga.
zaz 968A
sapikalist
 
Postitusi: 147
Liitunud: Neljapäev Okt 28, 2010 1:29 pm

Re: Värvidest

PostitusPostitas madis1080 » Esmaspäev Mär 28, 2011 5:41 pm

Ma küsin oma korda. Kust saaks veel sadoliini värve? Suured euroisad olid euroopas ära keelanud sadoliini autovärvid. Aga ehk kuskil on veel?
madis1080
 
Postitusi: 529
Liitunud: Laupäev Dets 02, 2006 7:19 pm

Re: Värvidest

PostitusPostitas Nongrata » Esmaspäev Mär 28, 2011 8:39 pm

sapikalist kirjutas:No siis õnneks kõige hullem polegi :D
Tänud!

Ostsin need Kemiflorast Laki tänavalt, spets aurovärvi poes küsiti näiteks happekrundi eest umbes 60€, hinnad on ikka väga erinevad, kvaliteedi kohapealt ei oska öelda, eks aeg näitab.
Nongrata
 
Postitusi: 213
Liitunud: Neljapäev Okt 21, 2010 2:50 pm

Re: Värvidest

PostitusPostitas sapikalist » Teisipäev Mär 29, 2011 3:14 pm

Aga äkki oskaksid ka öelda et kus linnas?
Sapikad on kui mootorrattad ainult et katuse ja nelja rattaga.
zaz 968A
sapikalist
 
Postitusi: 147
Liitunud: Neljapäev Okt 28, 2010 1:29 pm

Re: Värvidest

PostitusPostitas AhtiH » Teisipäev Mär 29, 2011 6:01 pm

sapikalist kirjutas:Aga äkki oskaksid ka öelda et kus linnas?


http://kemiflora.ee/kontaktid.htm
AhtiH
Aktiivne Klubiline
 
Postitusi: 1460
Liitunud: Reede Juun 04, 2010 11:50 am
Asukoht: Tallinn

Re: Värvidest

PostitusPostitas Nongrata » Kolmapäev Mär 30, 2011 8:06 am

Teisalt jälle üks vana tsikli restauraator rääkis, et umbes 20 aastat tagasi liivapritsitud ja tol ajal poest saadaoleva krundiga värvitud detailid kestavad siiamaani, st roostetäppe pole välja ilmunud. Kas ongi vaja kaasa minna moodsa aja trendidega, ja mökerdada erinevaid kihte, mis maksavad kordades rohkem?
Nongrata
 
Postitusi: 213
Liitunud: Neljapäev Okt 21, 2010 2:50 pm


Mine Õpetused

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline