Nimelt inimesed annavad endale harva aru, millest on jutt kui teemaks tuleb jõud ja ühikuks hobujõud. Kuna hobujõud on suhteliselt konstantne, siis olete minuga kindlasti nõus, et see ei saa olla HOBUSE VEOJÕUD, kuna hobuseid on tõust, vanusest ja soost sõltuvalt veojõu suhtes väga erinevaid. Konstant ei saa ju olla muutuja, muidu kaotab konstant kui selline oma mõtte.
Eks sellest said aru ka insenerid sada-paar-kolmsada aastat tagasi. Kuid kuna hobune kui veoloom ja tema jõud omaette oli tolleks ajaks igati tuntud, siis vastava konstandi leidmine tema juures ei olnud raske. Hobujõud on nimelt hobuse esimese jala tõstejõud. Kuna esijalg on anatoomiliselt sama nii jämejalgselt veohobusel kui ka peenel ratsahobusel (jala funktsioon on keha üleval hoida ja tema originaalne tõstefunktsioon on puhas null), siis tuleb välja, et pole vahet, mis hobusega on tegemist - esijalg kannab kõveras positsioonis kõigil neil ainult kindlat raskust.
Tagajalaga mõistagi see konstantsus ei toimi, sest see peab keha edasi lükkama, mitte üleval hoidma... seega raskeveohobusel on selle jala jõudlus oluliselt ägedam.
Võib öelda nii, et seitse hobujõudu kokku on umbes ühe hobuse täisveojõud ja seda siis enamvähem paigaltminemisel. Kui hobune jookseb, siis võib temas hobujõude olla vabalt üle kümne.
Nii et kui sapikal on 40 hobujõudu, siis see tähendab reaalselt kuni nelja hobuse jooksujõudu. Kui rakendada stardijõudu, siis ma ei julgeks siin sapikale kihla vedada. Võib juhtuda, et stardis võib üks hobune 40-hobujõulise mootori paigaltveojõu ületada.
